SA PÜHA PÜSS

HAAALLLeeluuja!

Ega kui pole terve igaviku bloginud, siis PÄRISELT ka ei tea kust alustada või millest rääkida.

Eiei..rääkida on palju aga KUST KOHAST alustada? ALGUSEST, Jaanika! Algusest yo

Hea küll..Nagu näha siis see blogi pidamine jäi unarusse kuskil septembris, sest viimane sissekanne oli poolmaratoni muljetest. Kui võiks arvata, et peale seda läksid asjad ikka tõusvas joones siis päris nii kahjuks ei olnud.

Sain korraliku jalavigastuse ja valud põlvedes olid juba üle mõistuse. Ilmselgelt oli põhjuseks see, et kullakallis Jaanika kuulas ainult oma häält peas mis ütles "jookse, jookse, jookse..piitsuta, piitsuta, piitsuta". Lõppes asi sellega, et kahetsen tänase päevani, et ei kuulanud kedagi kes head ja tarka nõu jagasid aga eks ma selline oma vigadest õppija olen ja mis sitasti see uuesti, eks?

Ühesõnaga lõppes asi suure maseka, ülesöömise ja null trenniga sest oli reaalselt öid kus ma valu pärast magadagi ei saanud. Ja mis siis oleks veel parem kui end toiduga lohutada? Süüa, kahetseda ja süüa veel...ja veel ja veel.

Muidugi väheke trenni sai kodus ikka tehtud ka läbi valu ja pisarate ja oli ka häid päevi kus valu polnud nii hull aga, et oma kehale puhkust anda ja kõiki vigastusi kaine mõistusega võtta - eee...milleks?

Kui lõpuks ikka enam-vähem mõistus jälle koju tuli polnud lihtsalt palju aega töö kõrvalt trenni teha, sest Malta nimel oli vaja räigelt rabada ja noh järgmine hetk olingi juba selles "Sööme päev otsa saia ja pastat" kaunis riigis mille motoks võiks olla "We live for food".

Maltal oli esialgu kõik kena ja tore. Väga pikalt ei hakka sellel teemal heietama aga nagu ikka on igal riigil omad head ja vead :) Lõpuks hakkas kõik kuidagi allamäge vedama ja stress kasvas meis kõigis. Minu stressi maandamine käis jäätise ja šokolaadiga, unustades totaalselt igasuguse trenni ja pühendudes ainult kohalikele Pastizzeriadele.

Nüüdseks juba rohkem kui kuu-aega tagasi olles olen end jälle kätte võtnud. Mõelnud läbi, mis on tegelikult mulle oluline ja mis on minu prioriteedid. Ma pole kunagi vist nii suurt tänulikkust tundnud kõigi nende inimeste üle kes mu ümber on, eriti veel oma perekonna vastu, kes alati kõige suuremaks toeks on olnud.

Viimaed 4-5 kuud on õpetanud VÄGA palju! Meeletul hulgal uusi kogemusi, inimesi, tundeid ja olukordi.

Mis ma selle kiire kokkuvõttega öelda tahan on see, et vahet pole kui sügavale musta auku kukkuda ja kui palju läbi kukkuda tuleb alati võidelda, pea püsti hoida ja kainet meelt hoida. Elu on see mis õpetab ja ma usun iga päevaga aina rohkem, et kõik asjad juhtuvad siin elus põhjusega ja igast kogemusest tuleb võtta parim mis võtta annab :)

Ole tänulik, armasta, naerata ja nagu ikka - joo vett ;)

Ja kes Maltast lugeda tahab siis
http://trioelumaltal.tumblr.com/

Ja kes Maltast kuulda tahab siis
https://www.youtube.com/watch?v=Us0DXFZd63o