Minu esimene 17+

Väga veider mõelda, et veel täna hommikul ärkasin üles saja erineva küsimuse ja enam vähem nulli vastusega. Nüüd istun oma voodil, saja vastuse ja seda kõike vääriva lihase valuga.

OKEI...deep sissejuhatus on tehtud asume asja kallale.

Täna sai üks väga kaua oodatud eesmärk täide viidud. Jooksin esimest korda oma elu pikimat distantsi milleks oli 21,1 kilomeetrit. Aset leidis see üllatus-üllatus SEB Tallinna Maratonil. 

Kuni tänaseni oli minu kõige pikem distants Muhu jooksul läbitud 17,2 kilomeetrit. Peale seda olin täiesti laip ja ei saanud ööd ega mütsi aru. Ilmselt seetõttu kartsin väga ka tänast jooksu. Enne tänast katsumust käisid peas segamini küsimused ja kahtlused, kas üldse lõpetan jooksu ja mis saab peale 17ndat kilomeetrit ja kuidas ma end siis tunnen ja mida jalad ja põlved tunnevad ja mis on siis keskmine kiirus ja kas ma TEGELT KA JOOKSEN POOLMARATONI VÕI? Mis mul muud üle jäi, kui oma tagument Vabaduse Väljakule vedada ja kõikidele küsimustele vastused joosta. 

Vabakale kulgesime rahulikult. Seltsiks ema ja Krissu. Tuju oli hea. Meel oli ärev, ebakindel aga tahet joosta oli küllaga. Kohale jõudsime varakult enne starti, mis minu jaoks on alati väga oluline. Pole vaja mingit rahmitsemist ja jooksmist enne päris jooksu. Lõpuks oli aeg oma numbri koridoridesse end valmis seada ja stardipauku ootama jääda. Viimased sõnad empsile olid ''Kas ma tegelt ka lähen jooksma või?'' Olin ikka veel mega ebakindel ja mures.

Starti oodates venisid need kaheksa minutit kuidagi eriti pikaks. Kuna ruumi oli väga vähe siis mingist kavatsetud venitusest võisin ainult und näha. Lõpuks hakkas sekundite lugemine pihta. 

10..9...8..7..6..5...4..3..2..ÜKS või okei...PAUK. 

AAAHHHH jooksma hakates kadusid kõik mured ja küsimused. Otsustasin lihtsalt joosta ja mitte mõelda ja mitte muretseda. Kuni umbes viienda kilomeetrini olin oma ajaga pisut maas. Kuskil üheksandal kilomeetril tõstsin rõõmsalt tempot ja kulgesin endalegi üllatusena väga kergelt edasi. 

Edasi tulid juba 11km..12km..13km..Vahepeale geele ja vett. 14ndal kilomeetril tuli kerge väsimus peale. Üritasin ikka tempot väheke madalamal hoida aga ma ei tea mis juhtus!!! Korraga olid jalad nii kerged, et lihtsalt ei saanud aeglasemalt! Pilt lõi kuidagi eriti värskeks ja selgeks. Sain siis aru miks jooksmist nii nii väga armastan ja miks ma seda kõike teen. See adrenaliin ja see TUNNE! 

Kui jõudsin 17nda kilomeetrini, mida muide kartsin vist rohkem kui kogu seda distantsi kokku, olin veel elus! 18nes aga enam nii elus ei olnud. Jalad läksin aina raskemaks ja raskemaks. Jooks venis ja venis. Kuni 20nda kilomeetrini oligi see kõige raskem osa. Kanna juurest hakkas kuidagi imelikult valutama ja põlved olid väsinud ja lihtsalt -KURAT, TOOGE SEE FINIŠ LÄHEMALE- tunne oli.

Aga nagu ikka, peale mäge tuleb ka langus (mitte alati aga noh seekord oli nii) ja sellega lõid välja ka mingid viimased energiavarud kuskilt kandade kõige sügavamatest soppidest. Lidusin need viimased jumal teab mis sajad meetrid niii kiiresti kui suutsin ja JESSSS F-I-N-I-Š! Ajaks 2tundi12minutit58sekundit. Eesmärk oli joosta 2:15 niiet ILMSELGELT olin ajaga enam kui rahul :)

Esimesena nägin oma vanaema, kelle sooja rüppe kihutasin ja kelle najale toetudes reaalselt lihtsalt TÖINASIN rõõmust. Järgmisena valasin oma pisaratega üle emme ja krissu ja lihtsalt ei suutnud nutmist lõpetada. Nii uhke olin enda üle viimati vist....eee, NEVER!!!! Kõndisin pool naeratades ja pool nutides aedikute lõpuni, kus lasin end veelkord gülmageeliga üle kallata.

Sain kõikidele küsimustele vastused. Ületasin kõik oma ootused ja soovid. Ei andnud alla. Ning mis kõige tähtsamt - nautisin seda kõike 100%.

Nüüd oleks vast õige hetk tänada kõiki neid inimesi, kes mind viimased kuus kuud toetanud on. Aitäh ema, et oled alates esimesest jooksma ''õppimise'' (22 märts) päevast mind motiveerinud, kiitnud ja masseerinud. Aitäh vennale, kelle abiga oma elu esimesed kümme kilomeetrit jooksin. Aitäh Krissule ja Katule, tänu kellele sai purustatud nii mõnigi isiklik rekord. Aitäh kõikidele sõpradele, kes on jaganud häid soovitusi, häid mõtteid, häid sõnu ja palju palju positiivsust. Endale kah aitäh! 

Kallid olete :)

Enne jooksu

Jaaaaa pärast jooksu

Järgmine suurem jooks juba Novembris ja Maltal!! ;)

Nädalalõpuks omadega rappa

Esmaspäeval nautisin veel viimast puhkusepäeva ning tegin selle auks väikese jooksu Pirital. Enesetunne oli hea...alguses kohe eriti hea ja jooks tuli ka kiirelt aga kohe kui ümber pöörasin, et koju tagasi joosta oli vastus käes - VASTU TUUL HALLELUJA. Vihma sain kah aga see oli köksmöks ja võtsin ikka kui head värksendust.

Teisipäeva hommik algas lisaks sisse magamisele ka pudru üle soolamisega...no tore küll, hästi alanud päev! Tund hiljem sain sõbranna Katriga kokku ning võtsime koos suuna Peetri ringile. Eesmärgiks oli joosta 8km ning ajaliselt mõtlesin, et see võiks jääda kuhugi 52 minuti kanti. Jooksu ajal mõtles aga Katri, et ei ole siin midagi, 45minutit peab ära tulema. Võta näpust, tuli 46minutit. Koos joosta on ikka jube hea! Motivatsioon on laes, energia on laes ja ei olnud mingit viilimist. Iga kilomeetri aeg oli ka kõvasti parem ja viimane kilomeeter sai lausa ajaga 5:12 joosta, mis minu jaoks on ülemõistuse hea!

Leppisime kokku, et kolmapäeval ei jookse. Tegin siis kodus fitnessblenderi trenni mis sisaldas cardiot-HIIT trenni-pilatest ja head venitust kõige lõppu. Ainus negatiivne selle juures oli põlvede valu aga viskasin külmageeli peale, tegin muta-muta ja kadunud ta oligi.

Neljapäeva hommikul ei olnud mingit putru ega sisse magamist, kuid see eest koperdasin pool uniselt oma hantlite otsa ja lebasin minut aega ägisedes maas...oh welll! (verevalum ja paistetus pole vist piisav õppetund, sest täna on pühapäev ja hantlid on ikka sama koha peal...põrandal) Saime jälle Katriga kell üheksa Vesiväravas kokku ja seadsime sammud Peetrile. Eesmärgiks oli seekord 8km joosta 45minutiga ning olin eelmine õhtu magama jäädes veel sõrmede peal kokku arvutanud kui mitu ringi see peaks siis tegema...sain umbes 5-6ringi. Mõtlesin, et no seda ikka saab! Saab, saab..kui kolmandal ringil hakkas väheke võhmale võtma, kui samal ajal Katu aina lidus ja lidus ja hoidis korralikult tempot (jumal tänatud selle eest!). Mina jäin vahepeal päris korralikult tahapoole sörkima ja Katul oli vaja valjemad ja motiveerivamad karjed maha panna stiilis: "PÄRAST PUHKAD!" (rääkisin talle Reval Spordi Fjodori trennistiili, kes teab see teab :D) või "EGA SA SIIA SÖRKIMA EI TULNUD! TEISED OOTAVAD!" paar krõbedat lasksin ka vahepeal välja. Nii raske oli!!! Mõtlesin vist viimased kolm kilomeetrit, et jään lihtsalt seisma ja ei huvita ka! Õnneks seda ei juhtunud ja püsisin truult Katu kannul, küll mitu meetrit temast maas aga pagan alla ei olnud nõus andma. Aeg tuli 44minutit33sekundit, mille üle olen MEGAuhke. Siiani ei usu, et 7km jäi 38minuti sisse...38MINUTIT! Mida on noh!!!!! :D Hiljem arutasime, et 7km võiks mahutada 35minuti sisse ka...tuleb vist need intervalljooksud jälle tagasi tuua ;)

Reedel käisime Viru rabas loodust ja värsket õhku nautimas. Kokku kõndisime peaaegu 8km ja tundsin see päev, et sellest piisas kah. Keha vajas peale neid tempokaid jookse korralikku puhkust. Kuna terve nädalavahetuse olen tööl, kus jooksen päev otsa ringi siis otsustasin, et võin nädalavahetuse ka trennist vabamalt võtta ja esmaspäeval jälle puhanuna jooksmist nautida :)

Mida ma veel viimasel ajal liiga palju naudin on magus...nii õudne! Suhkur on kurjast ja see mismoodi ma jälle korralikku sõltuvusse sellest olen jäänud on ikka väga ebareaalne.Eelmine näda sai korralik oldud ja siis otsustasin, et okei reedel võib endale lubada kah. Tegin pannkooke rukkijahuga mis muideks olid väga maitsvad! Aga eks see järgmine päev ole see kõige raskem päev, kus magusapisik tahab jälle söötmist ja õhtul koju jõudes oli vanaema saanud õunakoogiga maha, mis siis ilma küsimusteta mu makku rändas. 

Blaaahhhhhh, joon parem vett ja palvetan, et vend selle koogi tänaseks õhtuks ära on hävitanud.

Kuna ma ise olen pildistamisest rohkem kõrvale hiilinud ja kõik pildid mis tehtud saavad on telefonis ja sealt otse instagrami rändavad siis aitäh Katrile, kes rabast ilusaid pilte tegi!

Muidugi lisaks eesmärgile olla aktiivne oli mustikate leidmine ka must 

Rabaseiklused lõppesid vihmaga, millest mina end väga häirida ei lasknud, sest leidsin ühe korraliku mustikamere :D

Nautige veel seda nädalavahetust ja järgmisel nädalal juba uute jooksujuttudega! 

XII Muhujooks!

NIINII! Räägib kohe Muhujooksu sotid selgeks.

Kuna olen siin mõnusal puhkuselainel ja otsaga Kuressaare linnas siis kallis sõbranna Annika leidis, et mida ma ikka siin niisama lulli löön, mingu ma parem Muhu saarele jooksma.

Mõeldud tehtud.

Okei..nii lihtsalt see ei käinud ka. Pidin ikka tükk aega pead murdma ja aru saama kuidas see südame kuulamine ja keha kuulamine ikka õieti töötabki. Oli ju valida kahe distantsi vahel - 6,3km või 17,2km. Lõppude lõpuks sain aru, et süda ja keha räägivad sama keelt ja paari minutiga olin end pikale jooksule ära registreerinud. Tunne oli hea ja ärevus oli kah päris suur!

Olgu öeldud, et ega ma nii heas vormis hetkel pole võrreldes sellega, kui ma viimati 17km jooksin (13 juuni). Aga mis seal ikka põdeda ja üle pablada, eks? Tõepoolest - seekord sai lausa minuti võrra kiiremini joostud aga tunnen, et füüsiline vorm võiks siiski parem olla.

(Viimane pikem distants oli 14km ja peale seda olin ikka täielik vetikas ja ei saanud ööd ega mütsi aru mis toimub. Ilmselt oli põhjuseks ka 30 kraadi lagipähe päike) 

Hea küll, hea küll! Keskendume ikka olevikule ja heale ja positiivsele :) 

Eilne päev möödus miinimum jalgadel ja maksimum horisontaalis. Tahtsin võimalikult palju puhata ja võimalikult puhtalt süüa. Õhtul kooki küpsetades läks veits taigent kah põske aga no pagan, kes siis taignakausid kraapimata jätab??? MINA MITTE!

Hommik algas kella seitsmese äratusega. Jooksuriided selga, kerge hommikusöök ja autoga Muhu poole. 

Hommikuks oli rusikasuurune kogus vanilje kohupiima, mis oli üle kuhjatud banaani, mustikate, punaste sõstarde ja pähklitega. Tund enne jooksu veel üks banaan ja paar lusikat ahjuõuna jogurtikreemi. 

Jooksul oli kaasas kaks SIS Go geeli. Üks mustika maitseline ja teine marjamaitsega. Mustika oma oli selline talutav ja meenutas pool vedelat untsu läinud mustikatarretist. Marjamaitseline oli aga tõeline õudus, mille järgmine kord hea meelega muu maitse vastu vahetan. 

Emotsioonidest kilomeetritel ka lähemalt...

Peale esimest kilomeetrit oli võhm väljas, sest start läks pekki ja tahtsin hirmsasti kiirelt joosta ja olla tubli Jansa. Õnneks sain ruttu aru, et ei ole siin mingit kiirelt jooksmist ja esimesed viis kilomeetrit tuleb ikka maru rahulikult võtta. Stardist kuni umbes kolmanda kilomeetrini saatis meid selle suve räigeim padukas ja alguses lõi isegi külm naha vahele aga see tegi ka kiirelt minekut. 

Kõige raskem oligi vist kuskil 7-8km ja 14-15km. Seitsmendal kilomeetril on alati selline lõpetamise tunne, sest lühikeste jooksudega olen viimasel ajal rohkem sõber ja paar päeva tagasi oli isegi kümme kilomeetrit päris raske. Hea küll! Seitsmendast sain üle ja kaheksandast sain ka suure väe ja võimuga jagu. Peale seda oligi kuidagi lihtsam. Üritasin terve aja headele asjadele mõelda. Kõige parem ongi mõelda sellele, kui kaugele juba jõudnud oleme, mitte sellele mida või kui palju veel ületada/läbida on. 14. kilomeeter on ka selline, et juba nagu oleks finišis aga ega ikka ei ole küll veel :D Siis tuleb pingutada ja viimast kahte kilomeetrit nautisin tegelikult ikka sajaga. Võtsin jooksust sada prossa, andsin endast sada prossa ja mis kõige tähtsam - ALLA EI ANDNUD JUHHUUU!!!!

Kõige õnnelikumaks tegid mind joogipunktid, kus emps mind igakord ees ootas ja kaasa elas. Hiljem autoga järgi sõites ja uurides, kuidas enesetunne on ja kas ma ikka jaksan ja vastu pean. Paremat emmet ei oskagi tahta! :) Muidugi väga suureks toeks oli ka see armas külarahvas, kes tee äärde ja bussipeatustesse kogunenud olid ja vahvalt ergutades hoogu juurde andsid :) Nendele armsatele, kes meist kiirust ületades mööda vuhisesid, et näidata millised sajaprotsendilist ossiverd nad on - näitan keskmist.

Aga nagu ikka - lõpp hea, kõik hea! Finišis sai pudel vett, Muhu märgiga võinoa ja moosi pudruga kah!
Väga armsad pudrujagajad daamid olid ka, kes naersid, kui palusin neil vähem moosi mu pudrule panna. Sain kahe kulbi asemel ühe kulbiga moosi. Ja..ja..noh...oligi moos pudruga mitte puder moosiga. Maitses magus aga peale sellist jooksu läks kõik väga hästi ja mingit printsessi mängima ei hakanud. Ahjaa! SIS Go taastusjooki jõin kah! Šokolaadimaitseline oli väga okei :)

Hiljem premeerisin end Viking burxiga ja eile tehtud Geisha juustukoogiga. Nüüd on uni silmas ja keeraks hea meelega looteasendisse. Aga kala on ahjus ja juurikaid saab ka niiet tahaks ikka hea päeva lõpetada ka hästi :)

Stardis olime kõik erksad ja puhanud!

Finišis läbi nagu Läti raha aga puder tegi kõik korda :)

Jaaaa...Viking Burger (rukkileivaga! KUI MAITSEVVVV)

Olge kõik mõnusad ja ärge andke alla. Kõik on võimalik,  tehke unistuste nimel tööd ja varuge rohkem kannatust, kõik läheb täpselt nii nagu soovite :)

Vot nii on lood!

No see on küll nüüd piinlik...

Viimasest korrast on möödas päris pikk aeg. Põhjuseks kiire elutempo, kolimine ja..ja...kuna mulle valetada ei meeldi siis tegelt ka laiskus ja enda kätte võtmisest jäi kah puudu.

See juulikuu sai üldse kuidagi leebsi lastud. Trenni tegin ikka püsivalt ja puha ja võin endale selle eest pai teha aga see mismoodi siin toitumisega hullu olen pannud on küll läinud juba üle igasuguse piiri! Endal ka häbi ja kilosid on tagasi kolinud ka kuskil 3-4. Aga nagu ikka! Kõik asjad juhtuvad põhjusega! Küllap siis oli vaja see juulikuu võtta vähe lõdvemalt ja nautida kõike head ja paremat :) Tean isegi, et olen paremaks võimeline ja võimeline ka tagasi korralikku vormi saada ja no kurat see enesetunne mis tervisliku toitumisega kaasneb on tõesti miskit imelist ja ilus keha selle juurde on ainult boonuseks. 

Häid uudiseid on ka nii palju, et põlved on hetkel korras..juba kolm nädalat! JUHHEI!!! Käin Pirita metsas jooksmas ja pinnase vahetus on põlvedele ikka väga hea..niiet siin panen kõigile kõval pinnasel jooksjatele südamele, et pehme pinnas on ikka kõvasti etem. Mina sain oma vitsad kätte, et sõpru ja tuttavaid ei kuulanud aga noh eks vigadest õpimegi!

Järgmiseks eesmärgiks ongi toitumine jälle korda saada ja teha õigeid ja häid valikud :) Eks see ole se harjumise asi ka..esimesed kolm päeva ongi vast kõige raskemad et sellest õhtusest maiustamisest ja näksimisest lahti saada.

Jooksmine saab ka nüüd uued tuurid alla, sest pool maraton jõuab aina lähemale ju!!! Selle palavusega on küll jube nigel joosta agaaaaa...ah mis ma ikka virisen. Peale jooksu on alati hea olla, isegi kui ripsmed higist tilguvad hahaha.

Tegime pikniku! Ja kikerherne muffinid olid ka väga maitsvad. Isegi meessugu kiitis!

Suve tuleb ikka sajaga nautida. Seiklesime Kristeliga tol päeval 28km ratastel ja olgu mainitud, et linnaratastel ja ilma käikudeta - bassein oli kirss tordil

Seniks aga olge ikka mõnusad ja tehke häid valikuid, mis kehale on head ja kasulikud! :)

JUHHEI!

Back in bizznizz + video

No püha jumal! Oli ka aeg!!! Viimasest postitusest on vist 1000 aastat möödas ja muutunud on lausa nii palju, et elan jälle normaalsel planeedil ja naudin elu Kadriorus.  

Hüvasti mu armas 34A buss ja te armsad rehadega mutikesed igal kuradima nädalavahetusel kelle eest üritasin oma silmi hoida et ükski ork neid välja ei pistaks. 

Head aega kõigile joodikutele ja haisvatele kes nii bussis kui muidu Maardu peal lällasid. 

Naudin jälle seda "10minutit jala kesklinna" ja "10minutit Kadrioru parki" elu. OH KUI HEA! 

Kogu see kolimine ja samal ajal Kadriorus remontimine võttis kuradima palju aega ja energiat. Tekitas stressi ja tõstis Jaanika isu ning kahekordistas lollide valikute levelit. 

Lollide valikute all mõtlen liiga palju magusat ja enda vahepeal LIIGAGI käest ära laskmist.

Muidugi see põlvede jama ei tekita ka just väga palju postiivseid emotsioone aga OKEI OKEI OKEI annan puhkust teile ja lõpetan mõneks ajaks jooksmise. KÜLL AGA! Ühinesin Reval Spordiga ja käin nüüd seal erinevates rühmetrennides ja väntan rattal, et mitte cardiot unustada.

Esimene rühmatrenn kus käisin oligi Bodypump, kus ma muidugi oma muskleid ja jõudu ülehindasin ja halenaljakalt värisevate kätega seda kangi lõpuks tõstsin. Järgmine kord olin targem ja nüüd kolmandal olen veelgi targem. Teiseks lemmikuks on saanud SelgKõhtTuhar ja Striding. Järgmine päev on lihased haiged aga tulemus on hea! ;) 

Elus esimest korda jooksin lindil ka ja midagi igavamat pole ma kunagi varem kogenud haha. Kuskil kolmandal kilomeetril oli võhm väljas ja saatsin lindi pekki. Järgmine kord sain aru, et kolmas kilomeeter ongi see eneseületuse koht millest lihtsalt peab üle saama ja siis edasi läheb kergemalt. Lindi võlud!

Kuna kaalu on ka siin vahepeal kuskil 2-3kg juurde tulnud ja ma pole päris kindel kas kasvab lihas või pekk, sest trenni on tehtud kõvasti ja samas söödud on vahepeal ka vähe hooletult siis otustasin, et võtan ette jälle vana hea 14-päeva-puhas-toit-no-sugar-whatsoever

LesMills kodukalt leidsin ka sellise "21days challenge" mis põhimõtteliselt ongi see mida mina teen aga 14 päeva. 21 päeva vist oleks liiga hull aga eks näis, kuidas tunne on peale 14ndat :) Peaasi, et saaks sellest kräpist kehas lahti ja suhkru sõltuvusest vabaneks ka. Et oleks jälle hea enesetunne, automaatselt valida toitu mis on minu kehale hea ja oskus öelda halvale ei.

Siia veits pilte ka kes lugeda ei viitsi! :D

Kolimise käigus leidis toredat staffi!

Tegime Krissuga romantikat

Katsetasime smuutimasinat!

 SÜÜÜAAA!

Ausõna tuleb edaspidi normaalseid smuutiposte ka aga tahtsime lihtsalt teada, mis häält too teeb!

Seniks aga võtke päikest ja sööge palju mustikaid!

Möödunud nädalast ja valusast tõest ja F0000D

SEST ETTTT esmaspäeeevvvv! Tähendab, et üks nädal jälle möödas! Kuidas Sinul see nädal läks? 

Aga minul?

Võib öelda, et raskelt ja üle mägede aga olen elus!

Esmaspäev algas intervall jooksuga. Seekord juba 15minutit ja 20sekundit. OLI RASKE! Kohe väga raske..Koos soendusega kokku kestis trenn 25minutit ja kui koju jõudsin oli ema esimene reaktsioon: "Juba tehtud? Juba joostud??" Hahahaaa kiire, tõhus ja kasulik! :D Ja ausalt! Mulle väga meeldib :)

Teisipäeval võtsin ette oma teise eesmärgi: 8km. Mõeldud, tehtud. AHHAAA!!!! Siia vahepeale väike uudis ka! Jaanikal on nüüd uued trennisussid! Kahtlesin tükk aega ASICS Nimbus 15 ja Adidas Energy Boost'i vahel. Lõpuks üks väga meeldiv ja tark noormees Rademaris soovitas mul siiski Adidase valida, sest tegemist kergema ja väga hea toeka sussiga, mis minu pool maratoni eesmärgiga väga hästi kokku läheb. Näis..ehk tulevikus saab need Asicsid kah ära proovitud. Peale 8km uutega olin täiesti veendunud, et Nike üldtreening/jooksujalanõud ma endale vähemalt lähiajal küll soetama ei hakka, sest see õhuke tald ei ole minu jala jaoks sobilik. Kui ma ikka iga kivi ja liivapuru ka talla all tunnen siis pikka jooksu on üsna ebameeldiv teha. Küll aga!! Jõusaalis ja jooksuvälist (???haha) trenni teen heameelega oma seniste Nike viispunktnullidega. Jooksust veel aga nii palju, et tunda andsid need intervallid veel küll ja küll niiet aega kuidagi paremaks ei saanud ja jooks ise oli pigem raskema poolne.

Kolmapäeval võtsin sammud Terasesse. Jalad jätsime rahule, sest selja taga olid intervallid ja ees tulemas pikk jooks. Keskendusime kerele, kätele ja seljale. Järgmine päev tegi isegi igasugune muigamine ja muu liikumine rrrrräiget valu aga mmm mis on veel parem, kui mõnus lihasevalu? Igakord kui Terasest jälle sammud kodupoole sean siis mõtlen, kui naljakas autojuhtidel kõrvalt vaadata on kuidas ma jah - nägu naerul aga jalad ja käed küljes nagu makaronid - üritan end trollipeatusesse vedada. Hahaha ajab vahel ennastki naerma :D KUIIIII-II-III raske on juukseid peale sellist päeva pesta? Tead? Seo järgmine kord tuhande kilosed kotid käte külge ja tee proovi! HUHUUUhuhu. 

Neljapäev! Võtsin puhkepäeva. Olen varemgi maininud, et see on see kõige raskem päev. Raske on olla ilma trennita ja tavaliselt siis ma ei oskagi kohe kuidagi olla! Teadsin aga, et reedel on pikk jooks ning energiat on vaja ja keha tahab puhata. PLUSS neljapäev oli minu jaoks ka patupäev aga otsustasin sellel nädalal siiski pigem ainult tervisliku kasuks. Lubasin endale lihtsalt tol päeval tavalisest rohkem puuvilju, rosinaid, kuivatatud ploome ja muud sellist millega hetkel ilusa kaalunumbri nimel end piiran. (džiiissss!! Jaanika saa üle juba sellest numbrist!!!!)

Reede! Jumal tänatud et ma neljapäeval kannigi ei liigutanud ja maxhorisontaalis pool päeva veetsin!!! Kogu see uus energia tuli pikal jooksul kõvasti kasuks. Muidugi terve reedene päev istusin ma nina vastu akent ja ootasin, et see vihm ükskord läbi saaks, et siis vähemalt kuiva ilmaga alustada ja kui isegi poole pealt kallama hakkaks..noh paneb kiiremini jalad tööle! Mis aga alla ei andnud oli vihm ja Jaanika tahe. KUI SIIS! Kuskil kella poole kaheksa ajal omale trennirüü selga tõmbasin ja vaikselt kodus soendamisega alustasin jäi vihm ka lõpuks järgi!! Pilve tagant tuli isegi päike välja, HURRAA!! Tuju oli laes. Värin sees oli olemas..siiski eesmärk oli kõrge ja kogu see "ei tea kuidas tossud ikka pikal maal tunnevad? kas hakkab sadama? kas annan lõpuks otsad? kas peaks vett kaasa võtma?" trall käis mul peas ja kõhus suure hooga. Üritasin alguses ikka võimalikult aeglaselt joosta, aga KUIDAS MA SAAN, kui ilm oli nagu ta oli ja tunne oli MEGA????

Talitsesin end ja kõik läks kuni kuuenda kilomeetrini väga hästi. Siis hakkas räigelt pistma! MIDA ON? Pole varem sellist asja olnud ja ausalt ei teadnud, mida ette võtta. Tempo lasin kõige kõige kõige KÕIGE madalamaks ja jooksin vaat et ühe kohapeal. Tegin sügavaid hingamisharjutusi ja õnneks sellest vaevast olin lõpuni lahti. Nii kergelt aga ei pääsenud.

Kui lõpuks Maarjamäeni jõudsin oli aeg ots ringi keerata ja tagasi hakata jooksma. Umbes 12ndal kilomeetril läks kõige raskemaks. Üritasin hingamist korras hoida. Parem põlv hakkas endast märku andma. Proovisin jooksutehnikat muuta ja siis vahepeal läks põlvevalu minema. Ja kurat se polegi nagu otsene valu vaid kramp ja ebameeldiv tunne põlves...Igatahes! Hakkasin aina tihedamini vaatama, kui palju kilomeetreid veel joosta on ja püüdsin ikka meelde tuletada, kuidas 10km jooksul end tundsin ja 15km jooksul ja 16km jooksul ka. Selline enesemotiveerimine ja endaga peas rääkimine käis täie jõuga. Kui Endomondo preili andis teada, et 17 on nüüd täis siis olin omadega ikka väga läbi. Enam ei olnud, seda emotsiooni, mis oli esimest korda 10km joostes...I WAS DONE! DONEEE!!! Põlv valutas ja valutas ja krampis ja kriipis. Muidugi rõõmus olin ma küll ja susse kiidan ka aga nauding ja rõõm...sellest oli asi kaugel..tegi mind lausa kurvaks. Jõudsin koju ja puhkesin lahinal nutma ja töinasin lihtsalt veerand tundi sajaga. Emotsioonikunn nagu ma olen.

Kõik erinevad emotsioonid lihtsalt tahtsid välja saada. Ma olen juba päris pikka aega tundnud, kuidas motivatsiooni jääb aina vähemaks. Miks ma jooksma lähen? Kas enda pärast või kellegi teise pärast? Vahepeal lihtsalt unustan, miks ma seda kõike teen ja et ma teen seda kõike AINULT enda jaoks.

See teekond praeguseni pole olnud kerge. See teekond, mis algas tervisliku toitumisega, enese tundma õppimisega, enda liigutamise ja enda motiveerimisega. Kui minu sõbrad ja tuttavad tulevad mu juurde ja ütlevad "Palun motiveeri mind ja palun anna mulle motivatsiooni" Teate :D Hea meelega annan aga kes mulle seda annab? Kes mind motiveerib? Hea meelega jagan kõigiga kõike, mida tean ja aitan alati suuuuurima hea meelega, aga kust ma millegi kohta infot olen saanud? Algusest peale olen ma ise ennast motiveerinud ja ise uurinud ja lugenud internetist kõikide nende küsimuste ja teemade kohta, mis mind huvitab. Tahan lihtsalt öelda, et alati pole vaja kedagi teist ja kolmandat, et ise midagi ära teha. Ära saa nüüd valesti aru, sest ma olen ausõna igasuguste küsimuste üle nii-nii õnnelik ja kui ma Sind motiveerinud ka olen siis see teeb mind veel õnnelikumaks aga ma loodan, et nõustud, kui ütlen, et kõik algab meist endast ja mitte keegi ei saa meid sundida midagi tegema või olema.

Ausõna ma pole elus millegi nimel nii palju vaeva näinud. Ma olen alati kõige püsimatum tüdruk olnud. Kuskil huviringis ma rohkem kui aasta vastu ei pidanud. Ei viitsinud lihtsalt. Ei tahtnud. See, et ma kolmandal nädalal kogu seda värki nurka ei visanud oli minu jaoks suur asi. On siiani. Ma poleks elus uskunud, et minu eesmärgiks võiks kunagi olla maratoni läbimine ja et minus spordi vastu selline kirg võiks kasvada.  Ainsad, mis mind siiamaani vedanud on - on TAHE! USK! Ja positiivne mõtlemine!

OOKEEEI sellest südame puistamisest tagasi laupäeva. Põlv parem ei olnud aga tuju oli kõvasti parem. Võtsin sammud Terasesse ja püüdsin endast ikka nii palju anda kui põlv lubas. Mõtlesime kambakesi veel, et äkki jooksen valel pinnasel? Niisiis..järgmiseks on Pirita mets, kus pinnas vähe pehmem ja äkki põlvele meeldib ka seal rohkem.

Mis tegemata jäi oli teine sats intervalle, mis oleks pidanud pühapäeval olema. Otsustasin, et annan põlvele ja kehale ja vainu-vaimule (get it get it get it?huhuh) vähe puhkust.

Tänasest jälle uus nädal. See nädal puhkan jooksmisest ja lähen tagasi sinna, kust alustasin ja teen seda kõike hea ja positiivse suhtumisega. Kaalunumber näitas laupäeval ilusat 63,2kg, millega ka rahul olen. Tänasest lähen jälle oma 14päeva - ainult - puhta - päris - toidu peale ja naudin sajaga. Algus on raske aga lõpuks see puhas ja hea feeling!!! Väärt pingutust! Kaalul käimise unustan nüüd mõneks ajaks ära. Õpin oma keha rohkem tundma ja kuulama :) Trenni teen nii palju, et võtan ette oma vana hea playlisti ja teen esmaspäev-laupäev sealseid kavasid. Tänane on juba tehtud ja tunne on MEGAAA!!! :) Playlistide juurde saat SIIT ja kui sind nüüd huvitama hakkas mis 14-päeva-puhas-bla-bla-bla siis tule loe SIIT

Toidust nii palju, ETTT pudru oli eelmine nädal väga teemas ja katsetasin enda jaoks miskit uut! Pudru käib mul ikka vanadest headest sõpradest-nisukliidest. Sekka viskasin ühe banaani, kookoshelbeid, ÜLItsipa vanilliekstrakti ja üks lusikas magustamata kakaod. 

Magusaisu leevendasin kui panin blenderisse kaks külmutatud banaani, veits vett, palju mustikaid ja maasikaid ja hiljem peale veel mustikaid ja kookoshelbeid! Smuuti/jäätis valmis nagu nakstiii.

Ja selleks nädalaks on ettevalmistused ka tehtud!

Pekki noh! Inimesed! Uskuge sellesse, mida teete! Ärge andke alla, kui miski vähe raskem on ja rohkem pühendumist nõuab. Ja kui Sul motivatsioonist puudust on siis võta nüüd ja kohe oma tossud, pane need jalga ja mine õue kõndima ja mõtle, mis Sinu jaoks on tähtis ja mis on need eesmärgid, mis oled pooleli jätnud ja mis tunduvad täiesti võimatud, sest tegelikult on need absoluuuuutselt VÕI-MAAA-LIII-KUUUUD

Jaaa nagu ikka, jooge vett!

Jaanika tegemised. Motivatsioonist, progressist, eesmärkidest

Nii paljust on kirjutada ja ma ei tea kust otsast alustada juu!!!!

Võibolla näiteks teeks kohe väiksed võrdlused? Vahelduseks nendele "before&after" piltide võrdlustele paneks siia sääred-puus-käsivars mõõdud hoopis!

Kõige esimene mõõtmine, millega ise ebaõnnestusin oli 25 veebruar, kaalusin siis 71,3 kg ja ainuke õige mõõt mida võrdlemiseks kasutada saan on käevarred ja rinna pealt mõõdetu. (ütlen ka kohe, et võtsin täiesti umbluu kohtadest oma mõõdud aga what ever, ma võin! Ja et ma kasutasin alguses mõõdulinti valesti, on see üldse võimalik? NO..JAH!)

ANYHOO!

                25veebruar 71,3kg  12märts 69,7kg     31märts 67,8kg  29mai 63,9kg  Kaotatud

Käevarred           28cm               28cm                 27cm                  25cm              -3cm

Rinna pealt        100cm              92cm                 91cm                  91cm              -9cm
Sääred                                      58cm                 58cm                  55cm              -3cm
Puus                                        105cm               105cm                 97cm              -8cm
Keskkoht                                  78cm                  72cm                  71cm             -7cm

Otsustasin täna oma kõik eesmärgid kirja panna ja mõtlesin kõikidele nendele eesmärkidele, mida juba saavutanud olen!

Kõige esimene eesmärk oligi kaalu langetada. Saada ette number KUUS. Alguses tundus see minu jaoks täiesti sürrrr ja täitumatu unistus. Sealt edasi mõtlesin, et kui saan 65kg peale siis oleks eesmärk täitunud. Nüüd aga annan endast veel viimased pingutused ja püüan sinna kuhugi 59-60kg peale saada ja sinna ka püsima jääda. 

Samas ütlen alati ka, et lõppude lõpuks vahet polegi mis see kaalunumber näitab, tähtis on see kuidas riided seljas istuvad ja milline on minu enesetunne. Kas tunnen end oma kehas mugavalt ja enesekindlalt? JAH-JAH-JAH! Ja see loebki!!

Eesmärk nädalas 5x trenni teha ja toituda tervislikult. CHECK and CHECK

Kui jooksma hakkasin seadsin endale eesmärgiks maijooksu. CHECK

Jooksmisega alustades lisasin endale juurde distantsipikkust ja hiljem jooksin eesmärgiga joosta kiiremini. Igakord kui jooksma läksin, proovisin rohkem pingutada ja endast veel rohkem anda. Muidugi oli nii halvemaid kui ka paremaid päevi :) Mis kõige tähtsam - alla ei tohi anda!

Kui maijooks juba vaikselt lähenema hakkas seadsin omale plaani, et peale maijooksu hakkan treenima SEB Tallinna Maratoni jaoks, et sügisel 10km distants läbida. Paar nädalat hiljem aga otsustaisn, et kui ma juba kolm korda nädalas jooksen 7-8km siis 10km ei olegi enam nii kaugel ja leidsin, et 21km distants kõlab juba palju väljakutsuvamalt!

Et jooksuaega paremaks saada tuli hakata intervall jooksusid tegema. Kas ma seda tegin ka? Ei...hiilisin vaikselt kõrvale ja lükkasin aina edasi. Kuskil neli nädalat aina lükkasin ja lükkasin ja hiilisin ja hiilisin. Kuni eilseni. Võtsin end kätte. Läksin välja ja hakkasin soendusega pihta. Kargasin ja kepslesin ja soendasin end kergliiklusteeni välja, tegin seal ka veel mõned venitused ja soendused kõigi nende möödakäijate kummaliste pilkude saatel. Võtsin välja oma uhke IMPETUS App'i, seadistasin selle nii, et 20sekundit kiire jooks ja 40sekundit sörkimist. Kokku seda 10ringi ehk 9minutit 20 sekundit 1,34km. JÄIN ELLU JU! Peale seda jooksin selle sama distantsi tagasi ka ja tunne oli mega! Esiteks see tunne, et JESS tegin ära lõpuks! Ja teiseks ma pole elusees nii kiirelt jooksnud ja peale seda veel suu kõrvuni tagasi jooksnud. Hea meelega lähen tuleval nädalal oma intervalle jooksma! :)

Niisiis niisiiiis!!! Selle nädala eesmärgid on:

1) 2 intervalli 20on:40off

2) 8km jooks

3) 16km jooks

4) 2 trenni Terases

5) kaalu eesmärk järgmiseks esmaspäevaks on 63kg

6) ühe päeva puhata! (puhkepäevad on need kõige raskemad päevad :D)

Kui eesmärke hakkad endale püstitama siis proovi seda teha väikselt. Mitte stiilis 30kg võtan 6kuuga maha. Kas see on üldse tervislik? Ja see on liiga suur eesmärk ja 6 kuud on väga pikk aeg. Motivatsioon kaob kiirelt ja juhtub see, mis ka minuga on juhtunud - alla andmine. Väikesed ja täidetavad eesmärgid on kõige paremad ja hoiavad koguaeg tegevuses ja oma eesmärkidele lähemal :)

 Eile oli bailabaila, sest mu kallis ema sai jälle aasta võrra targemaks ja ilusamaks ning selle puhul jõi Jaanika lausa pokaali šampat ja oli suht "pidupiduuuuuu" tujus juba peale seda hahahah. Kooki ja sushit ja küpsist mahtus kah kõhtu aga hei! viies päev! treat meal!

 

Täna hommikul aga jälle hea ja tervisliku juurde tagasi. Pannkoogid!!!!

Nagu näha, siis pilt on täiesti udune ja igatpidi fookusest väljas, sest kõht oli nii tühi ja kiirelt vaja sööma hakata! Maitsesid paganama hästi

1 banaan
4 maasikat või 5 või 6 või nii palju kui soovid!
2 muna
1tl mandlivõid
tundejärgi: küpsetuspulbrit, vanilje ekstrakti, kookoshelbeid
 Viska kõik blenderisse ja lase sel oma töö teha! Pannile koos kookosrasvaga


OKEI! Wish me luck! Essmärgid, eesmärgid, eesmärgid!

Jooge vett ka!

Mis toimub Jaanika?

No heihei armas lugeja!

Vabandan kohe, et pole ammu Sulle endast mingit märku andnud. Kui arvad, et "noh Jaanika, jooksid 7km ära ja nüüd lased leiva luusse ja pistad kõik maailma kommid pintslisse jah" siis eksid ha-ha-ha-ha-ha :D

Tegelikult..peale maijooksu selgus, et mul on hea võimalus oma venna ja tädiga sõita neljaks päevaks Milanosse. Seetõttu olin enne Itaaliat kohe max-tubli ning esmaspäev-teisipäev-kolmapäev tegin tublisti trenni. Jooksin, olin aktiivne ja sõin super puhtalt. Just nii nagu mulle meeldib!! :)

Esialgu mõtlesin, et kui Itaaliasse jõuan siis olen ikka tubli ja söön korralikult oma juurikaid ja hoian magusast eemale. Aga NO KUULGE ma ka inimene ju! Kui kohale jõudsin siis sain aru, et pe*sse, ma olen puhkusel. Las ma võtan lõdvalt ja naudin neid magusaid saiakesi ja koogikesi mida Itaalial mulle pakkuda on. :)

Kohale jõudes nautisin kõige paremat ja maitsvamat šokolaadikooki, juustukooki ja porgandikooki. Kümme minutit peale neid koogikesi vaevlesin küll täieliku suhkru üledoosi all aga ei kahetsenud, et neid sõin. 

Muidugi hotelli hommikusöök oli ka täis erinevaid koogikesi ja saiakesi, kaasa arvatud nutella ja moosidega. 

Kuskil teise-kolmanda päeva lõunaks oli sai, võileivad ja suhkur nii üle visanud, et läksime kohalikku supermarketisse ja laadisime kotid puuvilja täis. Mis mulle väga poes meeldis oli SUUUR JAH SUUUUUUR valik erinevaid puu- ja juurvilju. PLUSS nad teevad pakendatud toorsalateid. A'la salat-porgand-mais-oliivid ja kaasas oliivõli. Mega hea pakk lihtsalt kaasa haarata ja lõunaks süüa ju! :) Üldjuhul olid hinnad ikka megakallid. Kuskil pool kobarat banaane oli 3euri näiteks :( Aga väljas käies sai nautida ka väga suurt ja laia salativalikut ja AHJAAA väga popp on ka puuviljasalat! Ja värskete mahlade kohvikud? Hüppad sisse, loed ette või valid menüüst, mis oma mahla sisse saada tahad ja voilaaa olemas!

Kas vaja mainida ka, et gelatot sõin seal igapäev? Silm ka ei pilkunud. Kui ühe portsu sain kõhtu pistetud käis peas juba uus ring gelatot. OKOK piirdusin ikka kahe palliga päevas :D

Tagasi tulles, eelmine pühapäev, sõin hea meelega aurutatud juurvilju ja kana. Oh kuidas seda puhast ja kerget toitu igatsesin. Kaalus võtsin juurde kah, 66,5kg kaalusin eelmine esmaspäev. Tuju läks võibolla PISUT alla aga reis oli seda väärt ja teadsin, et need kilod lähevad ka kiirelt.

Ja läksidki. Eelmine nädal tegin esmaspäevast reedeni kõik päevad korralikult trenni. Nautisin head ja päris toitu. Aga kui esmaspäeval jooksma läksin, siis andis see nelja päevane paus ikka tunda küll :D Järgmine päev Terases me ka veel hullu panna ei kavatsenud. Ülejäänud nädal olin mega busy tööga niiet Terasesse rohkem ei jõudnudki. Küll aga!!!! Tegin kodus Fitness Blenderi saatel korralikult HIIT ja kõhulihaste trenne. 

Kätte jõudis nädalavahetus. Otsustasin, et laupäev-pühapäev puhkan trennist. Päevad olid tööl pikad ja energiat oli niikuinii minimaalselt. Vähe und, palju jooksmist ja rapsimist tööl niiet lõpuks olin ikka väga läbi omadega. Laupäeval lubasin omale venna sünnipäeva puhul kaks suurt tükki küpsise-maasikatorti ka, mmmmm oli hea! 

Pühapäeval aga sain hea õppetunni. Kuna sain töölt pisut varem koju ja ilm oli ka lihtsalt iii-meee-liii-nee siis ma ei saanud ikka muud moodi olla, kui et viskasin jooksusussid jalga ja läksin jooksule. Muidu sujus kõik hästi, ilm oli ilus, väsimus oli meelest läinud - KUNI - 8ndal kilomeetril lõi paremasse põlve imelik kramp ja õrn valu. Rohkem nagu kramp..takistas jooksmist aga ega Jaanika ju järgi ei jäta! (rumalrumalrumal) Tegin veits põlvetõste jooksu aga paremaks ei läinud. Jooksin oma kümpa täis ja tegin kodus hea venituse takka. Hommikul ärkasin ja lonkasin. Sain oma õppetunni, et üle ei tasu pingutada ja kui ikka trenni ajal miskit reaalselt valu teeb siis tuleb kehal lasta puhata. Jalgadel töö on korralik koormus ning sealt ilmselt tuli ka see põlvevalu.

Pole hullu! Teinekord olen targem ja tunnen oma keha nüüd paremini.

Eile hommikul hurraahurrraaa Itaalia kilod olid läinud! 63.5kg näitas kaal ja punnis saiakõht kah eest läinud! 

Täna aga on minu kallil emal sünnipäev ja lisaks hommikustele pannkookidele kavatsen veel juustu ja muu paremaga patustada. Ja mina arvan, et see on okei! Me oleme kõik inimesed ja tahame vaheldust. Ma tean, et homsest olen jälle tagasi oma kõige paremate juurikate ja puuviljade juures ja naudin head toitu. Sellised patustamised lihtsalt tuletavad meelde, milline toit mulle tegelikult meeldib ja et hea enesetunne ei tule küpsistest ja kookidest :) 

80% ajast tervislik ja ülejäänud 20% võtab endale üks hea treat meal 

Hoiame nüüd pöidlaid, et see põlv tõmbab ka tagasi ja jooksmine saab jätkuda!!! JUHUHUHUHEI!

Jap! Maasika-küpsisetort on meie pere klassika!

(tõsi, kell oli väga varajane)

 Tegin maguskartulist kartulikrõpse! Hästi peened viilud lõigata, plaadile ja oliivõli+sool peale. Ahju. Vahepeal neid keerata ja kui juba selliseks krõbedaks muutuvad siis võta välja. Minu esimesed kaks plaaditäit läksid kõik suht kõrbema aga viimased tulid enamvähem. Panin liiga palju õli ka...ettevaatust noh!

NB! Kristel sõi ka ja kiitis!

Harjutamine tegi enam-vähem meistriks

Arbuusihooaeg ka sajaga avatud!!!

Mina jään siia nüüd vett jooma ja hommikul, kui jalg lubab siis teeb lühikese sörgi ka! Löö kampa!! 

PS! Otsin jooksukaaslast! Anna teada, kui oled ka pisut tüdinenud üksinda jooksmisest ja tahaksid minuga kampa lüüa! :)

Maijooksu post!! ÜLLAÜLLA + toidupohmell

WOW! Kuidas aeg nii kiirelt läheb?

Alles oli veebruar..

..ja siis oli märts...ja minu esimene jooks...

Märtsi lõpus otsustasin, et JAH! MAIJOOKS! Teeme ära! 7km! Tol hetkel olin a'la  fifty-sixty seisus, et kas on ikka hea mõte või mitte. Aga otsustasin, et ei! Eesmärk peab olema ja eesmärgid on täitmiseks! :)

Jah, alguses oli raske aga iga korraga läks aina kergemaks ja progress oli nii ajaliselt, füüsiliselt kui ka vaimselt.

Okei! Mis siin ikka!

Laupäeval oli  mul hommikusööke kaks...esimene kell 9 ja teine 11. Üritasin kaks tundi enne jooksu mitte süüa, et siis oleks piisavalt energiat ja jaksu! :)

Kõigepealt tegin 3-muna omletti ja sisse viskasin köögivilju, kõrvale salatit ja pähkleid. Omleti jagasin tegelikult emaga pooleks, sest üksinda poleks elusees jaksanud sellele 1-0 teha haha :D. Hiljem üheteist ajal röstisin kaks viilu sepikut, panin peale PÄRIS võid ja sinna peale veel mandlivõid, õuna, kaneeli. Õuna võib vabalt asendada näiteks ka banaaniga ;) Super toast enne jooksu, annab hullult energiat! Väga hea enne 15km ka ;)

Kell 12 tuli minu kallis tädi Marju ja võttis meid kõiki spordihuvilisi peale ja sõit algas laulukale!

Kerge närv oli sees aga super hea seltskond rahustas maha ja kõik läks hästi :)

Ainus mis mind jooksu ajal häiris ja natuke harja punaseks ajasid olid neiud, kes jooksid ja HOPP nina ees järsult seisma jäid, et siis oma truspareid kohendada või juukseid üle pea visata ja patsi kohendada. HALLOO???? M I D A SA TEED?? Ma ei tea ka..kas peaksin vabandama, et ühele neiule, kes vahepeal otsustas jalutada (mitte tempokalt kõndida), otsa koperdasin? Ok, anna andeks!

Pluss mis mind veel jubedalt naerma ajas, oli see suur Saku telk otse finiši väravate ees, kust võisid joosta otse friikartulite järjekorda. Seriously? Siinkohal mainiks veel selle suhkurt täis, lääge, magusa vee mis pihku pisteti ja rosinakukkel külma kurgisupiga (loe: tar-tar kaste). Samas...mis ma ikka virisen?

Selle rosinakukli võtsin ja nautisin! Kohupiima võtsin ka! Ja nautisin! Müsli sõin ka ära! Nautisin sajaga. Laupäeval tundsin, et olen seda väärt ja võin! Olen palju vaeva näinud ja kõvasti pingutanud, et jõuda siia kus olen. See rosinakukkel ja müslibatoon ei ole veel maailmalõpp :) Ja ma olen hullult õnnelik, et meie seas on niiiiii-ii-iii palju tublisid naisi, kes kõik laupäeval kokku kogunesid ja miskit head oma keha jaoks tegid! :) SUPER tublid olete kõik!

Mina jooksin ajaga 43 minutit ja sain 1752. koha! Olen väga rahul ja teen omale pika pai.

Peale jooksu jätkus kodus suur grillimine. Liha ja kõike muud paremat oli lademetes. Õnneks krõpsudest, saiast ja muust sellisest hoidsin eemale. Sain aru, et no tõesti enam ei taha seista seal krõpsukausi kõrval ja näksida ja näksida ja näksida. Jah! Tõsi! Mandariinist ja lihast ja köögiviljadest, maasikatest ja vorstikestest sõin end tõesti üle aga süümekaid ei tunne. Pole mõtet! Cheat meal on nüüdsest treat meal! 

Ainus, mis mu enesetunde ikka SAJAGA kihva keeras oli SAJAGA maitsev ja SAJAGA magus porgandi-apelsini-kohupiimakook. Esialgu mõtlesin, et ega kõht tühi pole aga sööks pool tükikest ära küll, sest noh pagan ma olen seda väärt ju!..HA-HA. Läks terve tükk alla ja pärast mõtlesin, et jään sajaks aastaks diivaninurka magama. NO JOKE! Suhkur on mürk ja nüüd jälle aju karjub, et miks rohkem suhkrut kehale ei anna. AAARGHHH no oliii vajaaaaa. Inimesed, hoidke eemale sellest suhkrust. Ilma on parem. Võta puuvilja! :) Või mett.

Aga mis seal ikka eks? :) Tähistasin ja premeerisin end toiduga, ei kahetse ja nüüd jälle värskelt meelest, kuidas ülesöömine ja vale toitumine EI OLE HEA VALIK! Alkoholist hoian endiselt eemale. Täna on uus päev, algab uus nädal, uued eesmärgid. Lähen teen ühe mõnusa kausi värskendavat puuviljasalatit ja tarbin palju vett, loen raamatut, kirjutan üles uued eesmärgid ja ületan kõik takistused! Jehhuuuuuuuuuujeeee!!!!

Aitäh kõikidele toetajatele ja kõigile, kes mind sellel retkel toetanud on! Olete kõik kõige suuremad motivatsiooni allikad ja lihtsalt parimad inimesed üldse!

NÜÜD AGA!!! SUUR HUNNIK PILTE!

 Suur AITÄH mu armasale Marjule, kes päev otsa pilte tegi ja minuga stardis veel kaasa ka jooksis!!

Üks super lahe päev!

Kalorite lugemine. Jah või ei? + PAPRIKAD&MARJAD

Kui otsustasin veebruari alguses tervislikult toituma hakata siis lugesin väga täpselt ka kõiki kaloreid ja vaatasin väga täpselt, kui palju midagi sõin. Registreerisin ennast MyFitnessPal'i (MFP) leheküljel ka ning panin sinna kirja kõik mõõdud ja kaalunumbri. Samuti oma eesmärgid ja nädala trennikoormuse.

Esialgu andis MFP mulle päevase kalorite summaks 1290kcal. Mõtlesin, et okei..1200-1290kcal päevas sobib mulle! Esimesed umbes kolm nädalat olid üsna naljakad. Ma käisin ringi ühes käes telefon (kus MFP app) ja teises käes toidukaal. Käisin ja kaalusin igat kurgiviilu ja igat kanatükki. Arvutasin kõik numbritäpsusel välja ja panin kohe kirja. MFP rakendust ongi väga hea kasutada just sellepärast, et sinna saab kõik hommikusöögi-lõuna-õhtusöögi ja vahepalad kirja panna ja kohe juba rakendusest otsida oma toidu kalorisisalduse ja muu informatsiooni kohta! :) Minu puhul aitas selline lugemine väga hästi! 

Lõpuks hakkas keha kogustega harjuma ja endal jäi meelde ka, kui palju miski kaloreid annab ja kui suure koguse näiteks paprikat omletti panen, et kaloreid lõpuks lõhki ei sööks. Muide MFP salvestab kõik otsitud toiduained ära ka niiet elu on veelgi kergem! 

Märtsi keskel lõpetasin kalorite lugemise. Selleks ajaks tundsin oma keha juba piisavalt hästi ja õppisin milline toit on mulle hea ja milline halb, kui suur on tervislik kogus ja mis enam ei ole. Sõin mõttega "Ära söö niikaua kuni jaksad, vaid söö kuni kõht on täis". Küsin siiani endalt söömise ajal "Jaanika? Kas kõht on täis? Jah? Okei, kahvel käest!!!"

Märtsi lõpust hakkasin intensiivsemalt trenni tegema ja usun, et kasvas ka minu päevane kalorite kogus. Ei, seda mõtlemist, et "oh teen nüüd räigelt trenni ja võin omale hesburgerit lubada küll" ei tekkinud. Tarbisin ainult rohkem tervislikke rasvu ja rohkem proteiini. 

Täna võin aga öelda, et kaloreid ma näpuga taga ei aja. Kui pähklid ja avokaado annavad kõvasti rohkem kaloreid siis ega ma neid söömata ei jäta, sest kehale on nad väga kasulikud! :)

Hetkel ajal näpuga taga ja noh..hoian näpud eemal võiks tegelt öelda!! haha kõrge suhkru sisaldusega puuviljadest. Ostsin hunniku erinevaid marju ja naudin neid täiel rinnal! Poodides müüake ka külmutatud marju, mis on odavamad ja minu arvates täitsa okei ka niisama süüa..ja kindlasti smuutit võib ka teha ;) 

*Et maitsvat smuutit saada ei pea alati jogurtit lisama! :) Mina teen endale vahel marjade, spinati ja avokaado smuutit. Maitseb tõeliselt hää!

Vasakul on külmutatud marjad. Ülemises segus on astelpajud, jõhvikad, mustikad, põldmarjad, goji marjad ja punased sõstrad SUPER!!!! Alumisel on külmutatud mustikad. Paremal värsked mustikad ja kuus viimast vaarikat, sest need on minu armsa õe favoriidid! :D

Eile õhtul aga!!! Juba pikemat aega on mul isutanud mu armsa ema täidetud paprikate järgi. Reeglina täitsime paprikad ikka rohke riisiga aga seekord asendasime riisi kõige muu ja paremaga.

Kõigepealt otsusta, mitmele inimesele süüa teed! Meie tegime viiele, kuid seda paprika-täidet jäi sellest kogusest järgi siis vabalt oleks saanud teha seitsmele.

Niisiis..teeme 

a) 7 paprikat! + 1 paprikas mille segusse akseldame! matemaatika ütleb, et kokku 8 PAPRIKAT

b) veerand suvikõrvitsat või miks mitte rohkem!!?

c) umbes 500g hakkliha

d) 1 küüslauguküüs

e) pildil on näha ka tomatid! Aga otsustasime, et äkki jääb liiga vedel lõpuks kogu see kaadervärk ja ei lisanudki neid vot! Aga mine tea...äkki järgmise satsi teeb tomatitega?

f) täiesti tunde järgi šampinjone. Näiteks äkki viis?

(ma olen vist aasta parim retseptide kirjapanija haha, sorri)

Esimesena ikka hakkliha pannile! Lisa tükeldatud sibul ja paprikas. (Kindlasti võid ka teist värvi paprikat kasutada! Ja miks ka mitte punast sibulat?) Lase hakklihal madalal tulel valmida ja lisa seened ja suvikõrvits ka! Kaas peale ja madalal tulel lase neil mõnda aega oma elu elada. Lisa küüslauk ja meresool või mis iganes maitseaineid soovid kasutada :) Oooo, tulisemaks tulemuseks tuleks lisada näiteks pipart! Meil siin aga on mõned pehmekesed, kes vürtsi ei kannata. Mina oleks kindlasti kasvõi rohkem küüslauku lisanud! Aga maitse asi ;)

Puhasta paprikad. Mina jätsin varreosad alles, et saaks mütsid ka neile hiljem pähe panna! Ja kui tunned, et segu on nüüd valmis siis täida paprikad ära ja ahju! Ahjaa!! Lisasin pisut vett ka sinna klaasanumasse (?), ma ei tea miks nii..Ema targad õpetused! Tuleb uskuda ja järgida! Välja kukkus imehea!!! Mina lisasin veel rohelist sibulat ka lõpuks. Põhimõtteliselt võid täie rauaga improviseerida ja panna kõike head ja kasulikku sisse mis hing ihaldab. Go crazy!

Homme panen ilmselt seda segu oma omleti sisse! Can't wait!

VESI!

Kui kellelgi tekib küsimusi siis võib kirjutada mulle:

jaanika.tervis@gmail.com

Instagramis @tripletripe