SA PÜHA PÜSS

HAAALLLeeluuja!

Ega kui pole terve igaviku bloginud, siis PÄRISELT ka ei tea kust alustada või millest rääkida.

Eiei..rääkida on palju aga KUST KOHAST alustada? ALGUSEST, Jaanika! Algusest yo

Hea küll..Nagu näha siis see blogi pidamine jäi unarusse kuskil septembris, sest viimane sissekanne oli poolmaratoni muljetest. Kui võiks arvata, et peale seda läksid asjad ikka tõusvas joones siis päris nii kahjuks ei olnud.

Sain korraliku jalavigastuse ja valud põlvedes olid juba üle mõistuse. Ilmselgelt oli põhjuseks see, et kullakallis Jaanika kuulas ainult oma häält peas mis ütles "jookse, jookse, jookse..piitsuta, piitsuta, piitsuta". Lõppes asi sellega, et kahetsen tänase päevani, et ei kuulanud kedagi kes head ja tarka nõu jagasid aga eks ma selline oma vigadest õppija olen ja mis sitasti see uuesti, eks?

Ühesõnaga lõppes asi suure maseka, ülesöömise ja null trenniga sest oli reaalselt öid kus ma valu pärast magadagi ei saanud. Ja mis siis oleks veel parem kui end toiduga lohutada? Süüa, kahetseda ja süüa veel...ja veel ja veel.

Muidugi väheke trenni sai kodus ikka tehtud ka läbi valu ja pisarate ja oli ka häid päevi kus valu polnud nii hull aga, et oma kehale puhkust anda ja kõiki vigastusi kaine mõistusega võtta - eee...milleks?

Kui lõpuks ikka enam-vähem mõistus jälle koju tuli polnud lihtsalt palju aega töö kõrvalt trenni teha, sest Malta nimel oli vaja räigelt rabada ja noh järgmine hetk olingi juba selles "Sööme päev otsa saia ja pastat" kaunis riigis mille motoks võiks olla "We live for food".

Maltal oli esialgu kõik kena ja tore. Väga pikalt ei hakka sellel teemal heietama aga nagu ikka on igal riigil omad head ja vead :) Lõpuks hakkas kõik kuidagi allamäge vedama ja stress kasvas meis kõigis. Minu stressi maandamine käis jäätise ja šokolaadiga, unustades totaalselt igasuguse trenni ja pühendudes ainult kohalikele Pastizzeriadele.

Nüüdseks juba rohkem kui kuu-aega tagasi olles olen end jälle kätte võtnud. Mõelnud läbi, mis on tegelikult mulle oluline ja mis on minu prioriteedid. Ma pole kunagi vist nii suurt tänulikkust tundnud kõigi nende inimeste üle kes mu ümber on, eriti veel oma perekonna vastu, kes alati kõige suuremaks toeks on olnud.

Viimaed 4-5 kuud on õpetanud VÄGA palju! Meeletul hulgal uusi kogemusi, inimesi, tundeid ja olukordi.

Mis ma selle kiire kokkuvõttega öelda tahan on see, et vahet pole kui sügavale musta auku kukkuda ja kui palju läbi kukkuda tuleb alati võidelda, pea püsti hoida ja kainet meelt hoida. Elu on see mis õpetab ja ma usun iga päevaga aina rohkem, et kõik asjad juhtuvad siin elus põhjusega ja igast kogemusest tuleb võtta parim mis võtta annab :)

Ole tänulik, armasta, naerata ja nagu ikka - joo vett ;)

Ja kes Maltast lugeda tahab siis
http://trioelumaltal.tumblr.com/

Ja kes Maltast kuulda tahab siis
https://www.youtube.com/watch?v=Us0DXFZd63o

Minu esimene 17+

Väga veider mõelda, et veel täna hommikul ärkasin üles saja erineva küsimuse ja enam vähem nulli vastusega. Nüüd istun oma voodil, saja vastuse ja seda kõike vääriva lihase valuga.

OKEI...deep sissejuhatus on tehtud asume asja kallale.

Täna sai üks väga kaua oodatud eesmärk täide viidud. Jooksin esimest korda oma elu pikimat distantsi milleks oli 21,1 kilomeetrit. Aset leidis see üllatus-üllatus SEB Tallinna Maratonil. 

Kuni tänaseni oli minu kõige pikem distants Muhu jooksul läbitud 17,2 kilomeetrit. Peale seda olin täiesti laip ja ei saanud ööd ega mütsi aru. Ilmselt seetõttu kartsin väga ka tänast jooksu. Enne tänast katsumust käisid peas segamini küsimused ja kahtlused, kas üldse lõpetan jooksu ja mis saab peale 17ndat kilomeetrit ja kuidas ma end siis tunnen ja mida jalad ja põlved tunnevad ja mis on siis keskmine kiirus ja kas ma TEGELT KA JOOKSEN POOLMARATONI VÕI? Mis mul muud üle jäi, kui oma tagument Vabaduse Väljakule vedada ja kõikidele küsimustele vastused joosta. 

Vabakale kulgesime rahulikult. Seltsiks ema ja Krissu. Tuju oli hea. Meel oli ärev, ebakindel aga tahet joosta oli küllaga. Kohale jõudsime varakult enne starti, mis minu jaoks on alati väga oluline. Pole vaja mingit rahmitsemist ja jooksmist enne päris jooksu. Lõpuks oli aeg oma numbri koridoridesse end valmis seada ja stardipauku ootama jääda. Viimased sõnad empsile olid ''Kas ma tegelt ka lähen jooksma või?'' Olin ikka veel mega ebakindel ja mures.

Starti oodates venisid need kaheksa minutit kuidagi eriti pikaks. Kuna ruumi oli väga vähe siis mingist kavatsetud venitusest võisin ainult und näha. Lõpuks hakkas sekundite lugemine pihta. 

10..9...8..7..6..5...4..3..2..ÜKS või okei...PAUK. 

AAAHHHH jooksma hakates kadusid kõik mured ja küsimused. Otsustasin lihtsalt joosta ja mitte mõelda ja mitte muretseda. Kuni umbes viienda kilomeetrini olin oma ajaga pisut maas. Kuskil üheksandal kilomeetril tõstsin rõõmsalt tempot ja kulgesin endalegi üllatusena väga kergelt edasi. 

Edasi tulid juba 11km..12km..13km..Vahepeale geele ja vett. 14ndal kilomeetril tuli kerge väsimus peale. Üritasin ikka tempot väheke madalamal hoida aga ma ei tea mis juhtus!!! Korraga olid jalad nii kerged, et lihtsalt ei saanud aeglasemalt! Pilt lõi kuidagi eriti värskeks ja selgeks. Sain siis aru miks jooksmist nii nii väga armastan ja miks ma seda kõike teen. See adrenaliin ja see TUNNE! 

Kui jõudsin 17nda kilomeetrini, mida muide kartsin vist rohkem kui kogu seda distantsi kokku, olin veel elus! 18nes aga enam nii elus ei olnud. Jalad läksin aina raskemaks ja raskemaks. Jooks venis ja venis. Kuni 20nda kilomeetrini oligi see kõige raskem osa. Kanna juurest hakkas kuidagi imelikult valutama ja põlved olid väsinud ja lihtsalt -KURAT, TOOGE SEE FINIŠ LÄHEMALE- tunne oli.

Aga nagu ikka, peale mäge tuleb ka langus (mitte alati aga noh seekord oli nii) ja sellega lõid välja ka mingid viimased energiavarud kuskilt kandade kõige sügavamatest soppidest. Lidusin need viimased jumal teab mis sajad meetrid niii kiiresti kui suutsin ja JESSSS F-I-N-I-Š! Ajaks 2tundi12minutit58sekundit. Eesmärk oli joosta 2:15 niiet ILMSELGELT olin ajaga enam kui rahul :)

Esimesena nägin oma vanaema, kelle sooja rüppe kihutasin ja kelle najale toetudes reaalselt lihtsalt TÖINASIN rõõmust. Järgmisena valasin oma pisaratega üle emme ja krissu ja lihtsalt ei suutnud nutmist lõpetada. Nii uhke olin enda üle viimati vist....eee, NEVER!!!! Kõndisin pool naeratades ja pool nutides aedikute lõpuni, kus lasin end veelkord gülmageeliga üle kallata.

Sain kõikidele küsimustele vastused. Ületasin kõik oma ootused ja soovid. Ei andnud alla. Ning mis kõige tähtsamt - nautisin seda kõike 100%.

Nüüd oleks vast õige hetk tänada kõiki neid inimesi, kes mind viimased kuus kuud toetanud on. Aitäh ema, et oled alates esimesest jooksma ''õppimise'' (22 märts) päevast mind motiveerinud, kiitnud ja masseerinud. Aitäh vennale, kelle abiga oma elu esimesed kümme kilomeetrit jooksin. Aitäh Krissule ja Katule, tänu kellele sai purustatud nii mõnigi isiklik rekord. Aitäh kõikidele sõpradele, kes on jaganud häid soovitusi, häid mõtteid, häid sõnu ja palju palju positiivsust. Endale kah aitäh! 

Kallid olete :)

Enne jooksu

Jaaaaa pärast jooksu

Järgmine suurem jooks juba Novembris ja Maltal!! ;)

Nädalalõpuks omadega rappa

Esmaspäeval nautisin veel viimast puhkusepäeva ning tegin selle auks väikese jooksu Pirital. Enesetunne oli hea...alguses kohe eriti hea ja jooks tuli ka kiirelt aga kohe kui ümber pöörasin, et koju tagasi joosta oli vastus käes - VASTU TUUL HALLELUJA. Vihma sain kah aga see oli köksmöks ja võtsin ikka kui head värksendust.

Teisipäeva hommik algas lisaks sisse magamisele ka pudru üle soolamisega...no tore küll, hästi alanud päev! Tund hiljem sain sõbranna Katriga kokku ning võtsime koos suuna Peetri ringile. Eesmärgiks oli joosta 8km ning ajaliselt mõtlesin, et see võiks jääda kuhugi 52 minuti kanti. Jooksu ajal mõtles aga Katri, et ei ole siin midagi, 45minutit peab ära tulema. Võta näpust, tuli 46minutit. Koos joosta on ikka jube hea! Motivatsioon on laes, energia on laes ja ei olnud mingit viilimist. Iga kilomeetri aeg oli ka kõvasti parem ja viimane kilomeeter sai lausa ajaga 5:12 joosta, mis minu jaoks on ülemõistuse hea!

Leppisime kokku, et kolmapäeval ei jookse. Tegin siis kodus fitnessblenderi trenni mis sisaldas cardiot-HIIT trenni-pilatest ja head venitust kõige lõppu. Ainus negatiivne selle juures oli põlvede valu aga viskasin külmageeli peale, tegin muta-muta ja kadunud ta oligi.

Neljapäeva hommikul ei olnud mingit putru ega sisse magamist, kuid see eest koperdasin pool uniselt oma hantlite otsa ja lebasin minut aega ägisedes maas...oh welll! (verevalum ja paistetus pole vist piisav õppetund, sest täna on pühapäev ja hantlid on ikka sama koha peal...põrandal) Saime jälle Katriga kell üheksa Vesiväravas kokku ja seadsime sammud Peetrile. Eesmärgiks oli seekord 8km joosta 45minutiga ning olin eelmine õhtu magama jäädes veel sõrmede peal kokku arvutanud kui mitu ringi see peaks siis tegema...sain umbes 5-6ringi. Mõtlesin, et no seda ikka saab! Saab, saab..kui kolmandal ringil hakkas väheke võhmale võtma, kui samal ajal Katu aina lidus ja lidus ja hoidis korralikult tempot (jumal tänatud selle eest!). Mina jäin vahepeal päris korralikult tahapoole sörkima ja Katul oli vaja valjemad ja motiveerivamad karjed maha panna stiilis: "PÄRAST PUHKAD!" (rääkisin talle Reval Spordi Fjodori trennistiili, kes teab see teab :D) või "EGA SA SIIA SÖRKIMA EI TULNUD! TEISED OOTAVAD!" paar krõbedat lasksin ka vahepeal välja. Nii raske oli!!! Mõtlesin vist viimased kolm kilomeetrit, et jään lihtsalt seisma ja ei huvita ka! Õnneks seda ei juhtunud ja püsisin truult Katu kannul, küll mitu meetrit temast maas aga pagan alla ei olnud nõus andma. Aeg tuli 44minutit33sekundit, mille üle olen MEGAuhke. Siiani ei usu, et 7km jäi 38minuti sisse...38MINUTIT! Mida on noh!!!!! :D Hiljem arutasime, et 7km võiks mahutada 35minuti sisse ka...tuleb vist need intervalljooksud jälle tagasi tuua ;)

Reedel käisime Viru rabas loodust ja värsket õhku nautimas. Kokku kõndisime peaaegu 8km ja tundsin see päev, et sellest piisas kah. Keha vajas peale neid tempokaid jookse korralikku puhkust. Kuna terve nädalavahetuse olen tööl, kus jooksen päev otsa ringi siis otsustasin, et võin nädalavahetuse ka trennist vabamalt võtta ja esmaspäeval jälle puhanuna jooksmist nautida :)

Mida ma veel viimasel ajal liiga palju naudin on magus...nii õudne! Suhkur on kurjast ja see mismoodi ma jälle korralikku sõltuvusse sellest olen jäänud on ikka väga ebareaalne.Eelmine näda sai korralik oldud ja siis otsustasin, et okei reedel võib endale lubada kah. Tegin pannkooke rukkijahuga mis muideks olid väga maitsvad! Aga eks see järgmine päev ole see kõige raskem päev, kus magusapisik tahab jälle söötmist ja õhtul koju jõudes oli vanaema saanud õunakoogiga maha, mis siis ilma küsimusteta mu makku rändas. 

Blaaahhhhhh, joon parem vett ja palvetan, et vend selle koogi tänaseks õhtuks ära on hävitanud.

Kuna ma ise olen pildistamisest rohkem kõrvale hiilinud ja kõik pildid mis tehtud saavad on telefonis ja sealt otse instagrami rändavad siis aitäh Katrile, kes rabast ilusaid pilte tegi!

Muidugi lisaks eesmärgile olla aktiivne oli mustikate leidmine ka must 

Rabaseiklused lõppesid vihmaga, millest mina end väga häirida ei lasknud, sest leidsin ühe korraliku mustikamere :D

Nautige veel seda nädalavahetust ja järgmisel nädalal juba uute jooksujuttudega! 

XII Muhujooks!

NIINII! Räägib kohe Muhujooksu sotid selgeks.

Kuna olen siin mõnusal puhkuselainel ja otsaga Kuressaare linnas siis kallis sõbranna Annika leidis, et mida ma ikka siin niisama lulli löön, mingu ma parem Muhu saarele jooksma.

Mõeldud tehtud.

Okei..nii lihtsalt see ei käinud ka. Pidin ikka tükk aega pead murdma ja aru saama kuidas see südame kuulamine ja keha kuulamine ikka õieti töötabki. Oli ju valida kahe distantsi vahel - 6,3km või 17,2km. Lõppude lõpuks sain aru, et süda ja keha räägivad sama keelt ja paari minutiga olin end pikale jooksule ära registreerinud. Tunne oli hea ja ärevus oli kah päris suur!

Olgu öeldud, et ega ma nii heas vormis hetkel pole võrreldes sellega, kui ma viimati 17km jooksin (13 juuni). Aga mis seal ikka põdeda ja üle pablada, eks? Tõepoolest - seekord sai lausa minuti võrra kiiremini joostud aga tunnen, et füüsiline vorm võiks siiski parem olla.

(Viimane pikem distants oli 14km ja peale seda olin ikka täielik vetikas ja ei saanud ööd ega mütsi aru mis toimub. Ilmselt oli põhjuseks ka 30 kraadi lagipähe päike) 

Hea küll, hea küll! Keskendume ikka olevikule ja heale ja positiivsele :) 

Eilne päev möödus miinimum jalgadel ja maksimum horisontaalis. Tahtsin võimalikult palju puhata ja võimalikult puhtalt süüa. Õhtul kooki küpsetades läks veits taigent kah põske aga no pagan, kes siis taignakausid kraapimata jätab??? MINA MITTE!

Hommik algas kella seitsmese äratusega. Jooksuriided selga, kerge hommikusöök ja autoga Muhu poole. 

Hommikuks oli rusikasuurune kogus vanilje kohupiima, mis oli üle kuhjatud banaani, mustikate, punaste sõstarde ja pähklitega. Tund enne jooksu veel üks banaan ja paar lusikat ahjuõuna jogurtikreemi. 

Jooksul oli kaasas kaks SIS Go geeli. Üks mustika maitseline ja teine marjamaitsega. Mustika oma oli selline talutav ja meenutas pool vedelat untsu läinud mustikatarretist. Marjamaitseline oli aga tõeline õudus, mille järgmine kord hea meelega muu maitse vastu vahetan. 

Emotsioonidest kilomeetritel ka lähemalt...

Peale esimest kilomeetrit oli võhm väljas, sest start läks pekki ja tahtsin hirmsasti kiirelt joosta ja olla tubli Jansa. Õnneks sain ruttu aru, et ei ole siin mingit kiirelt jooksmist ja esimesed viis kilomeetrit tuleb ikka maru rahulikult võtta. Stardist kuni umbes kolmanda kilomeetrini saatis meid selle suve räigeim padukas ja alguses lõi isegi külm naha vahele aga see tegi ka kiirelt minekut. 

Kõige raskem oligi vist kuskil 7-8km ja 14-15km. Seitsmendal kilomeetril on alati selline lõpetamise tunne, sest lühikeste jooksudega olen viimasel ajal rohkem sõber ja paar päeva tagasi oli isegi kümme kilomeetrit päris raske. Hea küll! Seitsmendast sain üle ja kaheksandast sain ka suure väe ja võimuga jagu. Peale seda oligi kuidagi lihtsam. Üritasin terve aja headele asjadele mõelda. Kõige parem ongi mõelda sellele, kui kaugele juba jõudnud oleme, mitte sellele mida või kui palju veel ületada/läbida on. 14. kilomeeter on ka selline, et juba nagu oleks finišis aga ega ikka ei ole küll veel :D Siis tuleb pingutada ja viimast kahte kilomeetrit nautisin tegelikult ikka sajaga. Võtsin jooksust sada prossa, andsin endast sada prossa ja mis kõige tähtsam - ALLA EI ANDNUD JUHHUUU!!!!

Kõige õnnelikumaks tegid mind joogipunktid, kus emps mind igakord ees ootas ja kaasa elas. Hiljem autoga järgi sõites ja uurides, kuidas enesetunne on ja kas ma ikka jaksan ja vastu pean. Paremat emmet ei oskagi tahta! :) Muidugi väga suureks toeks oli ka see armas külarahvas, kes tee äärde ja bussipeatustesse kogunenud olid ja vahvalt ergutades hoogu juurde andsid :) Nendele armsatele, kes meist kiirust ületades mööda vuhisesid, et näidata millised sajaprotsendilist ossiverd nad on - näitan keskmist.

Aga nagu ikka - lõpp hea, kõik hea! Finišis sai pudel vett, Muhu märgiga võinoa ja moosi pudruga kah!
Väga armsad pudrujagajad daamid olid ka, kes naersid, kui palusin neil vähem moosi mu pudrule panna. Sain kahe kulbi asemel ühe kulbiga moosi. Ja..ja..noh...oligi moos pudruga mitte puder moosiga. Maitses magus aga peale sellist jooksu läks kõik väga hästi ja mingit printsessi mängima ei hakanud. Ahjaa! SIS Go taastusjooki jõin kah! Šokolaadimaitseline oli väga okei :)

Hiljem premeerisin end Viking burxiga ja eile tehtud Geisha juustukoogiga. Nüüd on uni silmas ja keeraks hea meelega looteasendisse. Aga kala on ahjus ja juurikaid saab ka niiet tahaks ikka hea päeva lõpetada ka hästi :)

Stardis olime kõik erksad ja puhanud!

Finišis läbi nagu Läti raha aga puder tegi kõik korda :)

Jaaaa...Viking Burger (rukkileivaga! KUI MAITSEVVVV)

Olge kõik mõnusad ja ärge andke alla. Kõik on võimalik,  tehke unistuste nimel tööd ja varuge rohkem kannatust, kõik läheb täpselt nii nagu soovite :)

Vot nii on lood!

No see on küll nüüd piinlik...

Viimasest korrast on möödas päris pikk aeg. Põhjuseks kiire elutempo, kolimine ja..ja...kuna mulle valetada ei meeldi siis tegelt ka laiskus ja enda kätte võtmisest jäi kah puudu.

See juulikuu sai üldse kuidagi leebsi lastud. Trenni tegin ikka püsivalt ja puha ja võin endale selle eest pai teha aga see mismoodi siin toitumisega hullu olen pannud on küll läinud juba üle igasuguse piiri! Endal ka häbi ja kilosid on tagasi kolinud ka kuskil 3-4. Aga nagu ikka! Kõik asjad juhtuvad põhjusega! Küllap siis oli vaja see juulikuu võtta vähe lõdvemalt ja nautida kõike head ja paremat :) Tean isegi, et olen paremaks võimeline ja võimeline ka tagasi korralikku vormi saada ja no kurat see enesetunne mis tervisliku toitumisega kaasneb on tõesti miskit imelist ja ilus keha selle juurde on ainult boonuseks. 

Häid uudiseid on ka nii palju, et põlved on hetkel korras..juba kolm nädalat! JUHHEI!!! Käin Pirita metsas jooksmas ja pinnase vahetus on põlvedele ikka väga hea..niiet siin panen kõigile kõval pinnasel jooksjatele südamele, et pehme pinnas on ikka kõvasti etem. Mina sain oma vitsad kätte, et sõpru ja tuttavaid ei kuulanud aga noh eks vigadest õpimegi!

Järgmiseks eesmärgiks ongi toitumine jälle korda saada ja teha õigeid ja häid valikud :) Eks see ole se harjumise asi ka..esimesed kolm päeva ongi vast kõige raskemad et sellest õhtusest maiustamisest ja näksimisest lahti saada.

Jooksmine saab ka nüüd uued tuurid alla, sest pool maraton jõuab aina lähemale ju!!! Selle palavusega on küll jube nigel joosta agaaaaa...ah mis ma ikka virisen. Peale jooksu on alati hea olla, isegi kui ripsmed higist tilguvad hahaha.

Tegime pikniku! Ja kikerherne muffinid olid ka väga maitsvad. Isegi meessugu kiitis!

Suve tuleb ikka sajaga nautida. Seiklesime Kristeliga tol päeval 28km ratastel ja olgu mainitud, et linnaratastel ja ilma käikudeta - bassein oli kirss tordil

Seniks aga olge ikka mõnusad ja tehke häid valikuid, mis kehale on head ja kasulikud! :)

JUHHEI!

Back in bizznizz + video

No püha jumal! Oli ka aeg!!! Viimasest postitusest on vist 1000 aastat möödas ja muutunud on lausa nii palju, et elan jälle normaalsel planeedil ja naudin elu Kadriorus.  

Hüvasti mu armas 34A buss ja te armsad rehadega mutikesed igal kuradima nädalavahetusel kelle eest üritasin oma silmi hoida et ükski ork neid välja ei pistaks. 

Head aega kõigile joodikutele ja haisvatele kes nii bussis kui muidu Maardu peal lällasid. 

Naudin jälle seda "10minutit jala kesklinna" ja "10minutit Kadrioru parki" elu. OH KUI HEA! 

Kogu see kolimine ja samal ajal Kadriorus remontimine võttis kuradima palju aega ja energiat. Tekitas stressi ja tõstis Jaanika isu ning kahekordistas lollide valikute levelit. 

Lollide valikute all mõtlen liiga palju magusat ja enda vahepeal LIIGAGI käest ära laskmist.

Muidugi see põlvede jama ei tekita ka just väga palju postiivseid emotsioone aga OKEI OKEI OKEI annan puhkust teile ja lõpetan mõneks ajaks jooksmise. KÜLL AGA! Ühinesin Reval Spordiga ja käin nüüd seal erinevates rühmetrennides ja väntan rattal, et mitte cardiot unustada.

Esimene rühmatrenn kus käisin oligi Bodypump, kus ma muidugi oma muskleid ja jõudu ülehindasin ja halenaljakalt värisevate kätega seda kangi lõpuks tõstsin. Järgmine kord olin targem ja nüüd kolmandal olen veelgi targem. Teiseks lemmikuks on saanud SelgKõhtTuhar ja Striding. Järgmine päev on lihased haiged aga tulemus on hea! ;) 

Elus esimest korda jooksin lindil ka ja midagi igavamat pole ma kunagi varem kogenud haha. Kuskil kolmandal kilomeetril oli võhm väljas ja saatsin lindi pekki. Järgmine kord sain aru, et kolmas kilomeeter ongi see eneseületuse koht millest lihtsalt peab üle saama ja siis edasi läheb kergemalt. Lindi võlud!

Kuna kaalu on ka siin vahepeal kuskil 2-3kg juurde tulnud ja ma pole päris kindel kas kasvab lihas või pekk, sest trenni on tehtud kõvasti ja samas söödud on vahepeal ka vähe hooletult siis otustasin, et võtan ette jälle vana hea 14-päeva-puhas-toit-no-sugar-whatsoever

LesMills kodukalt leidsin ka sellise "21days challenge" mis põhimõtteliselt ongi see mida mina teen aga 14 päeva. 21 päeva vist oleks liiga hull aga eks näis, kuidas tunne on peale 14ndat :) Peaasi, et saaks sellest kräpist kehas lahti ja suhkru sõltuvusest vabaneks ka. Et oleks jälle hea enesetunne, automaatselt valida toitu mis on minu kehale hea ja oskus öelda halvale ei.

Siia veits pilte ka kes lugeda ei viitsi! :D

Kolimise käigus leidis toredat staffi!

Tegime Krissuga romantikat

Katsetasime smuutimasinat!

 SÜÜÜAAA!

Ausõna tuleb edaspidi normaalseid smuutiposte ka aga tahtsime lihtsalt teada, mis häält too teeb!

Seniks aga võtke päikest ja sööge palju mustikaid!

Möödunud nädalast ja valusast tõest ja F0000D

SEST ETTTT esmaspäeeevvvv! Tähendab, et üks nädal jälle möödas! Kuidas Sinul see nädal läks? 

Aga minul?

Võib öelda, et raskelt ja üle mägede aga olen elus!

Esmaspäev algas intervall jooksuga. Seekord juba 15minutit ja 20sekundit. OLI RASKE! Kohe väga raske..Koos soendusega kokku kestis trenn 25minutit ja kui koju jõudsin oli ema esimene reaktsioon: "Juba tehtud? Juba joostud??" Hahahaaa kiire, tõhus ja kasulik! :D Ja ausalt! Mulle väga meeldib :)

Teisipäeval võtsin ette oma teise eesmärgi: 8km. Mõeldud, tehtud. AHHAAA!!!! Siia vahepeale väike uudis ka! Jaanikal on nüüd uued trennisussid! Kahtlesin tükk aega ASICS Nimbus 15 ja Adidas Energy Boost'i vahel. Lõpuks üks väga meeldiv ja tark noormees Rademaris soovitas mul siiski Adidase valida, sest tegemist kergema ja väga hea toeka sussiga, mis minu pool maratoni eesmärgiga väga hästi kokku läheb. Näis..ehk tulevikus saab need Asicsid kah ära proovitud. Peale 8km uutega olin täiesti veendunud, et Nike üldtreening/jooksujalanõud ma endale vähemalt lähiajal küll soetama ei hakka, sest see õhuke tald ei ole minu jala jaoks sobilik. Kui ma ikka iga kivi ja liivapuru ka talla all tunnen siis pikka jooksu on üsna ebameeldiv teha. Küll aga!! Jõusaalis ja jooksuvälist (???haha) trenni teen heameelega oma seniste Nike viispunktnullidega. Jooksust veel aga nii palju, et tunda andsid need intervallid veel küll ja küll niiet aega kuidagi paremaks ei saanud ja jooks ise oli pigem raskema poolne.

Kolmapäeval võtsin sammud Terasesse. Jalad jätsime rahule, sest selja taga olid intervallid ja ees tulemas pikk jooks. Keskendusime kerele, kätele ja seljale. Järgmine päev tegi isegi igasugune muigamine ja muu liikumine rrrrräiget valu aga mmm mis on veel parem, kui mõnus lihasevalu? Igakord kui Terasest jälle sammud kodupoole sean siis mõtlen, kui naljakas autojuhtidel kõrvalt vaadata on kuidas ma jah - nägu naerul aga jalad ja käed küljes nagu makaronid - üritan end trollipeatusesse vedada. Hahaha ajab vahel ennastki naerma :D KUIIIII-II-III raske on juukseid peale sellist päeva pesta? Tead? Seo järgmine kord tuhande kilosed kotid käte külge ja tee proovi! HUHUUUhuhu. 

Neljapäev! Võtsin puhkepäeva. Olen varemgi maininud, et see on see kõige raskem päev. Raske on olla ilma trennita ja tavaliselt siis ma ei oskagi kohe kuidagi olla! Teadsin aga, et reedel on pikk jooks ning energiat on vaja ja keha tahab puhata. PLUSS neljapäev oli minu jaoks ka patupäev aga otsustasin sellel nädalal siiski pigem ainult tervisliku kasuks. Lubasin endale lihtsalt tol päeval tavalisest rohkem puuvilju, rosinaid, kuivatatud ploome ja muud sellist millega hetkel ilusa kaalunumbri nimel end piiran. (džiiissss!! Jaanika saa üle juba sellest numbrist!!!!)

Reede! Jumal tänatud et ma neljapäeval kannigi ei liigutanud ja maxhorisontaalis pool päeva veetsin!!! Kogu see uus energia tuli pikal jooksul kõvasti kasuks. Muidugi terve reedene päev istusin ma nina vastu akent ja ootasin, et see vihm ükskord läbi saaks, et siis vähemalt kuiva ilmaga alustada ja kui isegi poole pealt kallama hakkaks..noh paneb kiiremini jalad tööle! Mis aga alla ei andnud oli vihm ja Jaanika tahe. KUI SIIS! Kuskil kella poole kaheksa ajal omale trennirüü selga tõmbasin ja vaikselt kodus soendamisega alustasin jäi vihm ka lõpuks järgi!! Pilve tagant tuli isegi päike välja, HURRAA!! Tuju oli laes. Värin sees oli olemas..siiski eesmärk oli kõrge ja kogu see "ei tea kuidas tossud ikka pikal maal tunnevad? kas hakkab sadama? kas annan lõpuks otsad? kas peaks vett kaasa võtma?" trall käis mul peas ja kõhus suure hooga. Üritasin alguses ikka võimalikult aeglaselt joosta, aga KUIDAS MA SAAN, kui ilm oli nagu ta oli ja tunne oli MEGA????

Talitsesin end ja kõik läks kuni kuuenda kilomeetrini väga hästi. Siis hakkas räigelt pistma! MIDA ON? Pole varem sellist asja olnud ja ausalt ei teadnud, mida ette võtta. Tempo lasin kõige kõige kõige KÕIGE madalamaks ja jooksin vaat et ühe kohapeal. Tegin sügavaid hingamisharjutusi ja õnneks sellest vaevast olin lõpuni lahti. Nii kergelt aga ei pääsenud.

Kui lõpuks Maarjamäeni jõudsin oli aeg ots ringi keerata ja tagasi hakata jooksma. Umbes 12ndal kilomeetril läks kõige raskemaks. Üritasin hingamist korras hoida. Parem põlv hakkas endast märku andma. Proovisin jooksutehnikat muuta ja siis vahepeal läks põlvevalu minema. Ja kurat se polegi nagu otsene valu vaid kramp ja ebameeldiv tunne põlves...Igatahes! Hakkasin aina tihedamini vaatama, kui palju kilomeetreid veel joosta on ja püüdsin ikka meelde tuletada, kuidas 10km jooksul end tundsin ja 15km jooksul ja 16km jooksul ka. Selline enesemotiveerimine ja endaga peas rääkimine käis täie jõuga. Kui Endomondo preili andis teada, et 17 on nüüd täis siis olin omadega ikka väga läbi. Enam ei olnud, seda emotsiooni, mis oli esimest korda 10km joostes...I WAS DONE! DONEEE!!! Põlv valutas ja valutas ja krampis ja kriipis. Muidugi rõõmus olin ma küll ja susse kiidan ka aga nauding ja rõõm...sellest oli asi kaugel..tegi mind lausa kurvaks. Jõudsin koju ja puhkesin lahinal nutma ja töinasin lihtsalt veerand tundi sajaga. Emotsioonikunn nagu ma olen.

Kõik erinevad emotsioonid lihtsalt tahtsid välja saada. Ma olen juba päris pikka aega tundnud, kuidas motivatsiooni jääb aina vähemaks. Miks ma jooksma lähen? Kas enda pärast või kellegi teise pärast? Vahepeal lihtsalt unustan, miks ma seda kõike teen ja et ma teen seda kõike AINULT enda jaoks.

See teekond praeguseni pole olnud kerge. See teekond, mis algas tervisliku toitumisega, enese tundma õppimisega, enda liigutamise ja enda motiveerimisega. Kui minu sõbrad ja tuttavad tulevad mu juurde ja ütlevad "Palun motiveeri mind ja palun anna mulle motivatsiooni" Teate :D Hea meelega annan aga kes mulle seda annab? Kes mind motiveerib? Hea meelega jagan kõigiga kõike, mida tean ja aitan alati suuuuurima hea meelega, aga kust ma millegi kohta infot olen saanud? Algusest peale olen ma ise ennast motiveerinud ja ise uurinud ja lugenud internetist kõikide nende küsimuste ja teemade kohta, mis mind huvitab. Tahan lihtsalt öelda, et alati pole vaja kedagi teist ja kolmandat, et ise midagi ära teha. Ära saa nüüd valesti aru, sest ma olen ausõna igasuguste küsimuste üle nii-nii õnnelik ja kui ma Sind motiveerinud ka olen siis see teeb mind veel õnnelikumaks aga ma loodan, et nõustud, kui ütlen, et kõik algab meist endast ja mitte keegi ei saa meid sundida midagi tegema või olema.

Ausõna ma pole elus millegi nimel nii palju vaeva näinud. Ma olen alati kõige püsimatum tüdruk olnud. Kuskil huviringis ma rohkem kui aasta vastu ei pidanud. Ei viitsinud lihtsalt. Ei tahtnud. See, et ma kolmandal nädalal kogu seda värki nurka ei visanud oli minu jaoks suur asi. On siiani. Ma poleks elus uskunud, et minu eesmärgiks võiks kunagi olla maratoni läbimine ja et minus spordi vastu selline kirg võiks kasvada.  Ainsad, mis mind siiamaani vedanud on - on TAHE! USK! Ja positiivne mõtlemine!

OOKEEEI sellest südame puistamisest tagasi laupäeva. Põlv parem ei olnud aga tuju oli kõvasti parem. Võtsin sammud Terasesse ja püüdsin endast ikka nii palju anda kui põlv lubas. Mõtlesime kambakesi veel, et äkki jooksen valel pinnasel? Niisiis..järgmiseks on Pirita mets, kus pinnas vähe pehmem ja äkki põlvele meeldib ka seal rohkem.

Mis tegemata jäi oli teine sats intervalle, mis oleks pidanud pühapäeval olema. Otsustasin, et annan põlvele ja kehale ja vainu-vaimule (get it get it get it?huhuh) vähe puhkust.

Tänasest jälle uus nädal. See nädal puhkan jooksmisest ja lähen tagasi sinna, kust alustasin ja teen seda kõike hea ja positiivse suhtumisega. Kaalunumber näitas laupäeval ilusat 63,2kg, millega ka rahul olen. Tänasest lähen jälle oma 14päeva - ainult - puhta - päris - toidu peale ja naudin sajaga. Algus on raske aga lõpuks see puhas ja hea feeling!!! Väärt pingutust! Kaalul käimise unustan nüüd mõneks ajaks ära. Õpin oma keha rohkem tundma ja kuulama :) Trenni teen nii palju, et võtan ette oma vana hea playlisti ja teen esmaspäev-laupäev sealseid kavasid. Tänane on juba tehtud ja tunne on MEGAAA!!! :) Playlistide juurde saat SIIT ja kui sind nüüd huvitama hakkas mis 14-päeva-puhas-bla-bla-bla siis tule loe SIIT

Toidust nii palju, ETTT pudru oli eelmine nädal väga teemas ja katsetasin enda jaoks miskit uut! Pudru käib mul ikka vanadest headest sõpradest-nisukliidest. Sekka viskasin ühe banaani, kookoshelbeid, ÜLItsipa vanilliekstrakti ja üks lusikas magustamata kakaod. 

Magusaisu leevendasin kui panin blenderisse kaks külmutatud banaani, veits vett, palju mustikaid ja maasikaid ja hiljem peale veel mustikaid ja kookoshelbeid! Smuuti/jäätis valmis nagu nakstiii.

Ja selleks nädalaks on ettevalmistused ka tehtud!

Pekki noh! Inimesed! Uskuge sellesse, mida teete! Ärge andke alla, kui miski vähe raskem on ja rohkem pühendumist nõuab. Ja kui Sul motivatsioonist puudust on siis võta nüüd ja kohe oma tossud, pane need jalga ja mine õue kõndima ja mõtle, mis Sinu jaoks on tähtis ja mis on need eesmärgid, mis oled pooleli jätnud ja mis tunduvad täiesti võimatud, sest tegelikult on need absoluuuuutselt VÕI-MAAA-LIII-KUUUUD

Jaaa nagu ikka, jooge vett!